Pokemon Go skaneeringud jõudsid sõjaväedroonide vaidluseni: mängust sai õppetund AI-andmete kohta

Tänavate, hoonete ja avalike paikade skaneeringud, mida Pokemon Go mängijad tegid mängus boonuste saamiseks, sattusid AI-andmete ja sõjalise navigatsiooni vaidluse keskmesse. Guardian kirjutab Trouw uurimisele viidates, et ligikaudu 30 miljardit kasutajaskaneeringut aitasid treenida Niantic Spatiali visuaalse positsioneerimise tehnoloogiaid. Selliseid süsteeme vajavad kaamerad, robotid ja droonid, et aru saada, kus nad asuvad, kui GPS ei tööta või on häiritud.

Lugu muutus valjemaks pärast Niantic Spatiali partnerlust georuumilise luure valdkonnas tegutseva Vantoriga. Jaanuaris kuulutasid nad välja ühise lahenduse õhu-maa positsioneerimiseks: see peaks siduma maa ja õhu andmeid, et tehnika saaks orienteeruda ka ilma usaldusväärse satelliidisignaalita.

Kus lõpeb mäng ja algab taristu

Oluline on mitte lihtsustada lugu lauseks “Pokemon Go juhib droone”. Niantic Spatial ütleb, et Pokemon Go andmed ei ole Vantoriga sõlmitud tehingu osa. Vantor eitab samuti mänguandmete kasutamist sõjalistes rakendustes. Kuid vaidluspunkt ei piirdu failide edastamisega. Küsimus on laiem: kas tarbijate AR-skaneeringud võisid saada treeningmaterjaliks ruumilistele mudelitele, mida kasutatakse hiljem autonoomse navigatsiooni toodetes.

Niantic on selliste andmete väärtust pikalt selgitanud: telefoni kaamera näeb fassaade, teeradu, monumente, vaateaknaid, puid ja teisi püsivaid orientiire. Kui koguda piisavalt selliseid vaatlusi, saab ehitada süsteemi, mis tunneb koha ära pildi, mitte GPS-koordinaadi järgi. Mängu jaoks teeb see liitreaalsuse täpsemaks. Roboti või drooni jaoks aitab sama loogika liikuda seal, kus satelliitnavigatsiooni segatakse.

Miks see ei puuduta ainult mängureid

See lugu näitab, kuidas andmete hind AI-ajastul muutub. Varem tajuti rakenduse geolokatsiooni liikumisjäljena: kus inimene oli ja milliseid kohti külastas. Ruumiline AI lisab teise mõõtme: kasutaja aitab ehitada masinmudelit pärismaailmast. See ei ole enam ainult mängija privaatsus, vaid kollektiivne kaart tänavatest, sissepääsudest, hoovidest ja fassaadidest.

Peamine probleem on siin eesmärgi muutumine. Mängija nõustus mobiilimängu funktsiooniga: skaneerida objekt, parandada AR-i, saada preemia. Aastate pärast satuvad andmed ja mudelid teise äriloogikasse. Vormiliselt võisid tingimused lubada laia kasutusvalikut. Kuid inimese jaoks paistab teo tähendus teistsugune: ta arvas, et aitab mängu, mitte tulevast autonoomse tehnika navigatsioonisüsteemi.

Mida platvormidelt nüüd küsida

Regulaatorite ja kasutajate jaoks on see läbipaistvuse test. Kas piisab, kui teenusetingimustesse kirjutada, et andmed parandavad tooteid? Või peab rakendus eraldi selgitama, et avalike paikade skaneeringud võivad treenida mudeleid robotite, kaardistamise, turvalisuse ja kaitsevaldkonna stsenaariumide jaoks?

Ka ettevõtetele on õppetund otsene. Kui toode kogub ümbritseva maailma andmeid, ei saa usaldust ehitada ainult juriidilisele nõusolekule. Vaja on arusaadavaid piiranguid ja avalikke vastuseid selle kohta, millised andmed jõuavad mudelitesse ja millised on välistatud. Muidu toob iga uus ruumilise AI leping tagasi küsimuse: kes selle kaardi ehitas ja millega inimesed nõustusid?

Pokemon Go lugu on oluline oma argise lihtsuse tõttu. Miljonid inimesed mängisid mobiilimängu ning tulemuseks sai ühiskondlik vaidlus autonoomsete süsteemide andmete üle. See on näide sellest, et AI ei õpi ainult interneti tekstidest ja piltidest. Üha sagedamini õpib ta maailmast endast, mida inimesed pildistavad ja skaneerivad.